Oma elu Tsirguliina haridus- ja kultuurielule pühendanud Alviine Läti - 115

[25. mai 1896 - 1. juuli 1977]

Tsirguliina koolikroonika esimene sissekanne algab nii: „Pideva kooli alguseks võib pidada 1919. aasta sügist, kui alustas tööd Tsirguliina algkool. Kooli asutamine toimus rahva tungival nõudmisel. Esimeseks koolijuhatajaks oli Leonhard Kängsepp, õpetajaks Alviine Läti...“

Õpetajaks suunati Alviine Läti küll tegelikult 1920. aasta 19. oktoobril, ent ikkagi oli ta Tsirguliina algkooli esimene õpetaja. Edasi vilksatab tema nimi kroonika lehekülgedel juba aastast aastasse, küll õpetajate nimekirjas, küll klassijuhatajana, küll kooliraamatukogu töötajana. Seda 57 aasta jooksul, kuni oma surmani.

Alviine sündis Härjanurme vallas Jõgevamaal 25. mail 1896. aastal. 1918. aastal lõpetas ta Tartu Noorsoo Kasvatusseltsi tütarlaste Gümnaasiumi ja järgmisest aastast jätkus tema elu Tsirguliinas.

1923. aastal asutati Tsirguliina esimene avalik raamatukogu nimega Tsirgulinna Rahvaraamatukogu Selts, mis asus algkoolihoones ja mille esimene teadaolev laenutaja oli kooliõpetaja Läti. Alviines oli peidus suur lugemiskirg ja luule austus. 1970. aastal Alviine Läti 50-aastase tööjuubeliga seoses ilmunud artiklis „Kui peaksin otsast algama“ meenutab juubilar, et tema isikliku raamatukogu esimeseks raamatuks sai Marie Underi „Sonetid“. Järgmise paarikümne aasta jooksul muretses ta oma koduriiulitele peaaegu kõik ilmunud ilukirjandusteosed, rohkelt kunstiväljaandeid ja almanahhe. Kuid sõda vedas 1944. aasta sügisel üle Tsirguliina oma tulise jälje. Põles koolimaja, samuti maja, milles noor õpetajanna kostilisena elas ja palju teisi hooneid. Nii jäi raamatuteski järele vaid tuhk. 

Seltsimaja praeguse Kuke kaupluse asukohas

Samas artiklis räägib intervjueeritav: „Kuid veel rohkem kahju kui omaenda raamatutest, oli mul seltsimajast, mis just enne sõja algust oli valminud. Uhiuutest orkestripillidest. Saime ära pidada vaid avamispeo. Olime maja ehitamisega palju vaeva näinud, kogunud ja korjanud.“ Selles seltsimajas tegutses ka Tsirguliina raamatukogu, kus Alviine lugejatele lahkesti lugemisvara oli jaganud, seda siis pühapäeviti, koolivabal ajal.

Toonase juubeliartikli autor A. Tõldsepp jätkab: „Pärast seda, kui olid põlenud seltsimaja, koolimaja ja omaenda kodu, kui inimene on sõna otseses mõttes kõigest maisest ilma jäänud, mäletab ta kolme esimest vastutulijat teda kõnetanud olevat ühtviisi: „Kui sul kuhugi minna ei ole, tule minu juurde.” Hea sõna köitis õpetaja Läti lõplikult Tsirguliinaga, selle paiga väikeste ja suurtega.

Alviine Läti teises reas vasakult teine (lipsuga)

Lisaks pedagoogitööle ja tasuta raamatulaenutusele rõõmustas Alviine tsirguliinlasi ka isetegevuses kaaslöömisega, lauldes Rahvaraamatukogu Seltsi segakooris ja esinedes kohalikes näidendites. Tema viimaseks etteasteks lavalaudadel jäi ilmselt  Maie osa Raudsepa „Mikumärdis“ 60ndate aastate lõpus.

Õpetajana oli Alviine Läti väga südamlik, ta oskas oma suurt teadmistepagasit rahulikult õpilastega jagada. Kooliraamatukogus võis ta igast soovitud raamatust midagi jutustada. Tihti tõi ta õpilastele raamatuid ka oma taas suureks kasvanud koduraamatukogust lugemiseks. Küllap mõjutas tema tark ja tasakaalukas isiksus ka minu elukutsevalikut.

Hele Reimaa (Alviine Läti õpilane) ja
Tsirguliina raamatukogu juhataja

Kohtume metsas!

2011. aasta on ülemaailmselt pühendatud metsale. Metsa-aasta tunnuslauseks on "Kohtume metsas!" 

Mets on olnud eestlastele oluline läbi aegade. Ilma metsata ei saa meiegi ega ka raamatuteta - enne metsaretkele siirdumist pakume metsaeluga tutvumiseks väikese valiku loodusteemalist kirjandust.

Alates 1996. a valitakse Eestis igal aastal üks puu, millele pööratakse rohkem tähelepanu. 2011. aastal on selleks puuks jalakas e künnapuu. (Eesti Loodus)

Eesti aasta puud

1996 – kadakas
1997 – kuusk
1998 – tamm
1999 – kask
2000 – pihlakas
2001 – mänd
2002 – pärn
2003 – vaher
2004 – lepp
2005 – haab
2006 – paju
2007 – saar
2008 – jugapuu
2009 – sarapuu
2010 – toomingas
2011 – jalakas ja künnapuu

(Vikipeedia)

Kirjandustund Kärt Hellermaga

Kärt Hellerma

17. märtsil oli meil külas kirjanik Kärt Hellerma.

Kohtumisel vahetati mõtteid tema ilmunud raamatutest ja maailmavaadetest, mis on ju nii erinev, nagu ka meie kuulajaskond - koolinoored kõrvuti vanema generatsiooniga.

Väga sooja vastukaja on saanud tema esimene lasteraamat "Õrnad kõrvad". Kirjanik arutleb seal müra ja vaikuse üle. Kui palju vaikust on vaikne ja kust algab müra?















[Fotod: Lisette Tohus.]

9. märts - Tsirgupäev

Koos rändlindudega saabub oodatud kevad. Usutakse, et linnud keeravad sellest päevast peale nokad kodu poole.

Tsirgupäev on väga oodatud päev ka Tsirguliinas!

Teavad ju kõik tsirguliinlased, et alev sai nime esimeste elanike järgi, kes linnunimelised juhtusid olema: kull, kurvits, teder, tuvike ja vares.

Ka alevi tunnuslause on inspireeritud nendest paigalindudest: Tsirguliina - parim pesapunumise paik!

• Kullilised on suurepärased lendajad, püsides saagiotsinguil tundide kaupa õhus.
• Metskurvits ehk rahvasuus enamasti lihtsalt nepi nime all tuntud lind on väikese pardi suurune enamasti niiskel maapinnal tegutsev lind. 
• Teder on priske kodukana suurune hästi väljaarenenud välise sugulise erisusega kanaline.
• Õõnetuvi on umbes haki suurune tavalise tuvi kehaehitusega lind. Tema keha üldvärvid on hall ja hallikaspruun.
• Vares on hästi äratuntav oma kahevärvilise sulestiku järgi: pea, kael, tiivad, saba, nokk ja jalad on mustad, ülejäänud sulestik aga hall. Vares on lind, kes sööb peaaegu kõike.

 

Salongiõhtu August Gailiti sünnikodus Kuiksillal

Kirjandusliku salongiõhtuga (11.1.11) tähistasime August Gailiti 120ndat sünniaastapäeva.
Salongiõhtule eelnes aga kirjandustund Tsirguliina Keskkoolis, millest said osa nii õpilased, õpetajad kui ka kirjandushuviline alevirahvas.








Esitlesime vastvalminud kodulehte, mis tutvustab A. Gailiti sünnikodu, elu ja loomingut.
Koduleht valmis Tsirguliina Keskkooli õpilase Timo Arbeiteri ja õp Svetlana Operi ning emakeeleõpetaja Ülle Vihma koostöös.

www.kuiksilla.ee

Sündmust kajastab ka artikkel Valgamaalases.

Hõimupäev Tsirguliina raamatukogus

Kui paljud meist võivad tõdeda, et on kohtunud või tunnevad mõnda hõimlast, kes on teisest rahvusest ja pärit mujalt maailmast? 

Kes meie hõimlased on, selle meeldetuletamiseks oli raamatukogus ERMi poolt koostatud näitus „Soomeugrilased ja samojeedid“, mis andis lühiülevaate kõikidest meie hõimurahvastest. 

Üheks neist on ka udmurdid ja 12. novembril oligi raamatukogus külas Irina Orekhova, kes on pärit Izevskist, Udmurtiast.

Lisaks Irinale olid hõimupäevale palutud esinema ka meie rahvamuusikud Koidu Ahk ja Kersti Salujõe.

Irina rääkis meile oma rahvast, maast, rahvuslikust ärkamisest ja kohanemisest võõra rahva hulgas. 
Kui tunned oma maa kultuuri, muistendeid ja pärimusi, siis kohates sarnaseid lugusid võõrsil, tekib kodutunne ja igatsus oma maa järele taandub. 

Irina sattus Eestisse tänu sellele, et meil on Viljandis suurepärane kool, kus on võimalik õppida rahvamuuusikat. (Tema kodumaal oli vaid üks võimalus - vene rahvamuusika õppimine.) 

Algus oli raske, keelebarjäär ja kohanemine teises keskkonnas. Kuid paari kuu möödudes võisid tema kursusekaaslased vaid imestada - Irina valdas vabalt eesti keelt. Praegu elab Irina Tartus ja töötab AHAA-keskuses. Ta on ka tõlk ja giid nii Tartus, kui Tallinnas.

Mälestuseks kohtumisest on meil Irina kingitud rahvuslik nukuke, millel puudub nägu. Udmurtide uskumuse kohaselt nukul nägu ei ole - laps loob selle mängides oma mõttemaailmas ise, vastavalt mängutegevusele ja emotsioonile.

Irina esituses kuulsime paari udmurdikeelset rahvalaulu.

Rahvapillilugusid esitasid ka Kersti ja Koidu. Pillideks, millel nad mängisid olid labaga setu kannel ja  TALHARPA ehk hiiu-rootsi kannel.

Customize a free picture slideshow

Kirjanduse asjatundjad Tsirguliina raamatukogus

Kirjandustuuri “Eesti kirjanikud Eesti raamatukogudes” raames külastasid meid Andrei Hvostov, Kadri Kõusaar, Asko Künnap ja Karl Martin Sinijärv. Kaasas oli neil ka Maire Liivamets (Eesti Rahvusraamatukogu eesti kirjanduse retsensent), kes tituleeris ennast kui reisisaatja.

Vestluse juhatas sisse Karl Martin Sinijärv (ajakirjanik, luuletaja ja Eesti Kirjanike Liidu esimees), kes jäi meelde kui muinasjuttude austaja.

Asko Künnap iseloomustas ennast kui kirjanikku, kes on ka kirjastaja, kunstnik, disainer (paljude reklaamiklippide ja logode autor) ja lauamängude looja. Lapsena oli see tema unistus – saada lauamängude väljamõtlejaks. Tõukejõu selleks andis talle isa, kes soovitas võtta paber ja pliiats ning ise endale mäng välja mõelda, selmet see poest osta. 

Ka lauamäng "Mees, kes teadis ussisõnu" on A. Künnap´i väljamõeldis, kahasse A. Kivirähk´iga. (Mänguõpetusele autogrammi kirjutades üllatus  A. Künnap rõõmsalt, märgates omanäolisi mängunuppe.)

Mis kirjutamisse puutub, siis piirdub A. Künnap vaid luuletamisega, sest romaanide kirjutamiseks ei jätku lihtsalt aega.

Väga huvitava disainiga on tema kujundatud haikude kogu „Eesti Haiku“ (kus värsimõõduks on hoopis 4,6,4) ja „Kaardipakk Kaks“. Nendest kogumikest lugesid autorid (Künnap ja Sinijärv) ette nii mõnedki värsid.

Kui A. Künnap kirjutab vaid luuletusi, siis Andrei Hvostov ei ole ainsamatki trükisõnaks vormistanud.

Andrei Hvostovi suur soov on kirjutada mitte-eestlastest, kus peategelane on positiivse taustaga. Kirjanduslikult huvitab teda ajalooline kaubavahetus ja selle kajastamine J. Kross´i ja B. Russow´i loomingu kaudu. Nt „Mardileib“ ja „Liivimaa kroonika“.

A. Hvostov peab tähtsaks kirjutamise perioodil eraldumist muust maailmast. On väidetud, et parim aeg kirjutamiseks on öö. Sa võid ju olla kusagil üksikus kohas, kuid mingid hääled on ikka – mööda sõitev jalgrattur vms.

Kadri Kõusaar on meile tuntud filmi „Magnus“ režissöörina, kuid kirjutamisega hakkas ta tegelema juba lapsepõlves, tehes kaastöid ajalehtedele. Oma esimese romaani sai ta valmis, kui oli 19. aastane, lähtudes kirjutamisel MINA-tegelase vormist. Kuid inimene muutub aastatega. Jõudnud kolmekümnendatesse, on ta veendunud, et palju kergem on kirjutada TEMA-stiilis. Toonaseid tekste praegu lugedes on tal vastakad tunded, sest muutunud on eluhoiakud ja mõttemaailm.

Ühes aga oli kirjarahvas kindel – roomanikirjutamine ei ole 100 m jooks, pigem sarnaneb see maratonijooksule,  mis kulgeb ühtlases tempos ja katkestamatult.

Näpunäiteid kirjutamiseks saime veel mitmeid. Väga oluline on hästi läbimõeldud ja hetkega lugeja tähelepanu köitev esimene lause. Teemavalikul, millest kirjutada, tuleks lähtuda valdkonnast, mis pakub huvi ja milles tuntakse end kindlalt.

K. Kõusaar andis kavalat nõu, mida kirjandite kirjutamisel kasutada - lõimi oma kirjutisse tsitaate. Nt vali mingi teema, millest väga hästi oskab pajatada vanavanem, eriti kui see on ehedas murdekeeles.

Vestlust suunas asjakohaste ja publikust lähtuvate küsimustega Maire Liivamets. Olid ju kuulajateks nii koolinoored kui ka meie vanem generatsioon.

Tänu kirjandustuurile, mis toimus Eestis juba seitsmendat korda saime kohtuda värvikate kirjandusinimestega.

Tuuri korraldavad Eesti Kirjanike Liit, Eesti Rahvusraamatukogu ja Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing.

Tuuritamist kajastab ka ajaleht Sirp

Väike slaidiprogramm kohtumisest