Kolonel Elias Kasaku käsikirjad

Kolonel Elias Kasaku [4. juuni, 1895 – 17. märts, 1985] käsikirjad jõudsid meieni tänu eestlastele, keda leidub igas maailmanurgas – nii siin, kui sealpool Atlandi ookeani.

Kõik algas sellest, et meie omakandi inimese Õie Ploomi tütrele Merlinile (kes elab Ann Arboris, Michigani osariigis), kirjutas üks väliseestlaste tütar. Kirjas kurdeti, et neil on palju eestikeelseid raamatuid, aga et vanemad surnud, siis ei oska nad nendega midagi peale hakata, kuna lapsed ei valda enam oma vanemate keelt. Kirja lõpus mainiti, et kui keegi huvitatud pole, siis panevad nad raamatud lihtsalt prügikasti juurde. Kuna Merlini ja tema abikaasa kodus on alati palju raamatuid loetud ning hoitud, siis loomulikult ei lubanud nad neid minema visata. Nii transporditigi 25 raamatukasti nende keldrisse.

Kui teised vanemad väliseestlased kuulsid, et nad võtsid eestikeelseid raamatuid enda juurde, siis hakkasid nemadki omi raamatuid pakkuma. Nõnda tuligi Merlinil ja tema abikaasal idee raamatud kuidagi Eestisse saata ja Merlini sooviks oli, et just Tõlliste valda. Ta võttis ühendust Chicago Eesti Maja raamatukogu juhataja Imre Pagiga ning Õie Ploom tutvustas Merlini ideed Tõlliste vallavanem Madis Grossile, kes väga toetas seda mõtet.

Raamatud saadeti kahes jaos: kõigepealt Chicago omad ja siis Michigani omad. Michiganist saadi kokku umbes 50 kasti. Rahaliselt aitas Haridusselts "Kodu" Detroidist ning paljud inimesed maksid ise oma raamatute saatmise kinni.

Raamatute Eestisse saatmisega on seotud ka Loit Maripuu, kellega tutvuti kaubanduskeskuse järjekorras, kus Merlin oma kaaskonnaga pälvis väliseestlase Loidi tähelepanu sellega, et Merlini seljas olevale särgile oli kirjutatud Estonia. See oli kingituseks toodud Montoni särk, õmmeldud olümpiamängudest osavõtjatele. (L. Maripuu oli kuue aastane, kui pere sõja ajal Ameerikasse põgenes. Tema isa oli Valgas piirivalve ohvitser.)

Raamatud transporditi Eestisse meritsi. Saadetised jõudsid Muuga ja Riia sadamasse. Nende tollist kättesaamist ning edasist transporti Valgamaale organiseeris juba Tõlliste vald.

27. juulil, 2012. aastal avanes meil võimalus üle anda tänukiri Chicago Eesti Maja esindajale Imre Pagile. Rõõm kohtumisest oli kahepoolne. Suurim aga meie külalisel, kes tundis heameelt sellest, et raamatud taas lugejateni on jõudnud.

Tänu väliseestlastele, Merlini pere ja Tõlliste valla koostööle saame lugeda pagulaskirjandust. Oleme saanud lugemisvara, mida nõukogude aastatel ei olnud võimalik lugeda. (Nimekiri saadud raamatutest on raamatukogu kodulehel.)

Raamatuid täis kastide hulgas oli ka üks kast, milles kolonel Elias Kasaku käsikirjad. Tegemist on mälestustega, mis on ilmunud 2011. aastal Eesti Päevalehe raamatusarjas „Eesti mälu; 43“. Lisaks käsikirjadele on saadud raamatute hulgas ka E. Kasaku kodusest kogust pärinevaid raamatuid, mis on äratuntavad raamatu omaniku ja tema abikaasa sissekirjutuse tõttu.

Kolonel Elias Kasaku käsikirjad

Käsikirjad anname üle Valga Sõjandusmuuseumile, kuna nende hulgas on veel materjale, mida ei ole uuritud ega avaldatud. Lisaks käsikirjadele saame muuseumile annetada sõjandusteemalisi, tõsielusündmustel põhinevaid raamatuid.

Oma elu Tsirguliina haridus- ja kultuurielule pühendanud Alviine Läti - 115

[25. mai 1896 - 1. juuli 1977]

Tsirguliina koolikroonika esimene sissekanne algab nii: „Pideva kooli alguseks võib pidada 1919. aasta sügist, kui alustas tööd Tsirguliina algkool. Kooli asutamine toimus rahva tungival nõudmisel. Esimeseks koolijuhatajaks oli Leonhard Kängsepp, õpetajaks Alviine Läti...“

Õpetajaks suunati Alviine Läti küll tegelikult 1920. aasta 19. oktoobril, ent ikkagi oli ta Tsirguliina algkooli esimene õpetaja. Edasi vilksatab tema nimi kroonika lehekülgedel juba aastast aastasse, küll õpetajate nimekirjas, küll klassijuhatajana, küll kooliraamatukogu töötajana. Seda 57 aasta jooksul, kuni oma surmani.

Alviine sündis Härjanurme vallas Jõgevamaal 25. mail 1896. aastal. 1918. aastal lõpetas ta Tartu Noorsoo Kasvatusseltsi tütarlaste Gümnaasiumi ja järgmisest aastast jätkus tema elu Tsirguliinas.

1923. aastal asutati Tsirguliina esimene avalik raamatukogu nimega Tsirgulinna Rahvaraamatukogu Selts, mis asus algkoolihoones ja mille esimene teadaolev laenutaja oli kooliõpetaja Läti. Alviines oli peidus suur lugemiskirg ja luule austus. 1970. aastal Alviine Läti 50-aastase tööjuubeliga seoses ilmunud artiklis „Kui peaksin otsast algama“ meenutab juubilar, et tema isikliku raamatukogu esimeseks raamatuks sai Marie Underi „Sonetid“. Järgmise paarikümne aasta jooksul muretses ta oma koduriiulitele peaaegu kõik ilmunud ilukirjandusteosed, rohkelt kunstiväljaandeid ja almanahhe. Kuid sõda vedas 1944. aasta sügisel üle Tsirguliina oma tulise jälje. Põles koolimaja, samuti maja, milles noor õpetajanna kostilisena elas ja palju teisi hooneid. Nii jäi raamatuteski järele vaid tuhk. 

Seltsimaja praeguse Kuke kaupluse asukohas

Samas artiklis räägib intervjueeritav: „Kuid veel rohkem kahju kui omaenda raamatutest, oli mul seltsimajast, mis just enne sõja algust oli valminud. Uhiuutest orkestripillidest. Saime ära pidada vaid avamispeo. Olime maja ehitamisega palju vaeva näinud, kogunud ja korjanud.“ Selles seltsimajas tegutses ka Tsirguliina raamatukogu, kus Alviine lugejatele lahkesti lugemisvara oli jaganud, seda siis pühapäeviti, koolivabal ajal.

Toonase juubeliartikli autor A. Tõldsepp jätkab: „Pärast seda, kui olid põlenud seltsimaja, koolimaja ja omaenda kodu, kui inimene on sõna otseses mõttes kõigest maisest ilma jäänud, mäletab ta kolme esimest vastutulijat teda kõnetanud olevat ühtviisi: „Kui sul kuhugi minna ei ole, tule minu juurde.” Hea sõna köitis õpetaja Läti lõplikult Tsirguliinaga, selle paiga väikeste ja suurtega.

Alviine Läti teises reas vasakult teine (lipsuga)

Lisaks pedagoogitööle ja tasuta raamatulaenutusele rõõmustas Alviine tsirguliinlasi ka isetegevuses kaaslöömisega, lauldes Rahvaraamatukogu Seltsi segakooris ja esinedes kohalikes näidendites. Tema viimaseks etteasteks lavalaudadel jäi ilmselt  Maie osa Raudsepa „Mikumärdis“ 60ndate aastate lõpus.

Õpetajana oli Alviine Läti väga südamlik, ta oskas oma suurt teadmistepagasit rahulikult õpilastega jagada. Kooliraamatukogus võis ta igast soovitud raamatust midagi jutustada. Tihti tõi ta õpilastele raamatuid ka oma taas suureks kasvanud koduraamatukogust lugemiseks. Küllap mõjutas tema tark ja tasakaalukas isiksus ka minu elukutsevalikut.

Hele Reimaa (Alviine Läti õpilane) ja
Tsirguliina raamatukogu juhataja