Hõimupäev Tsirguliina raamatukogus

Kui paljud meist võivad tõdeda, et on kohtunud või tunnevad mõnda hõimlast, kes on teisest rahvusest ja pärit mujalt maailmast? 

Kes meie hõimlased on, selle meeldetuletamiseks oli raamatukogus ERMi poolt koostatud näitus „Soomeugrilased ja samojeedid“, mis andis lühiülevaate kõikidest meie hõimurahvastest. 

Üheks neist on ka udmurdid ja 12. novembril oligi raamatukogus külas Irina Orekhova, kes on pärit Izevskist, Udmurtiast.

Lisaks Irinale olid hõimupäevale palutud esinema ka meie rahvamuusikud Koidu Ahk ja Kersti Salujõe.

Irina rääkis meile oma rahvast, maast, rahvuslikust ärkamisest ja kohanemisest võõra rahva hulgas. 
Kui tunned oma maa kultuuri, muistendeid ja pärimusi, siis kohates sarnaseid lugusid võõrsil, tekib kodutunne ja igatsus oma maa järele taandub. 

Irina sattus Eestisse tänu sellele, et meil on Viljandis suurepärane kool, kus on võimalik õppida rahvamuuusikat. (Tema kodumaal oli vaid üks võimalus - vene rahvamuusika õppimine.) 

Algus oli raske, keelebarjäär ja kohanemine teises keskkonnas. Kuid paari kuu möödudes võisid tema kursusekaaslased vaid imestada - Irina valdas vabalt eesti keelt. Praegu elab Irina Tartus ja töötab AHAA-keskuses. Ta on ka tõlk ja giid nii Tartus, kui Tallinnas.

Mälestuseks kohtumisest on meil Irina kingitud rahvuslik nukuke, millel puudub nägu. Udmurtide uskumuse kohaselt nukul nägu ei ole - laps loob selle mängides oma mõttemaailmas ise, vastavalt mängutegevusele ja emotsioonile.

Irina esituses kuulsime paari udmurdikeelset rahvalaulu.

Rahvapillilugusid esitasid ka Kersti ja Koidu. Pillideks, millel nad mängisid olid labaga setu kannel ja  TALHARPA ehk hiiu-rootsi kannel.

Customize a free picture slideshow

Kirjanduse asjatundjad Tsirguliina raamatukogus

Kirjandustuuri “Eesti kirjanikud Eesti raamatukogudes” raames külastasid meid Andrei Hvostov, Kadri Kõusaar, Asko Künnap ja Karl Martin Sinijärv. Kaasas oli neil ka Maire Liivamets (Eesti Rahvusraamatukogu eesti kirjanduse retsensent), kes tituleeris ennast kui reisisaatja.

Vestluse juhatas sisse Karl Martin Sinijärv (ajakirjanik, luuletaja ja Eesti Kirjanike Liidu esimees), kes jäi meelde kui muinasjuttude austaja.

Asko Künnap iseloomustas ennast kui kirjanikku, kes on ka kirjastaja, kunstnik, disainer (paljude reklaamiklippide ja logode autor) ja lauamängude looja. Lapsena oli see tema unistus – saada lauamängude väljamõtlejaks. Tõukejõu selleks andis talle isa, kes soovitas võtta paber ja pliiats ning ise endale mäng välja mõelda, selmet see poest osta. 

Ka lauamäng "Mees, kes teadis ussisõnu" on A. Künnap´i väljamõeldis, kahasse A. Kivirähk´iga. (Mänguõpetusele autogrammi kirjutades üllatus  A. Künnap rõõmsalt, märgates omanäolisi mängunuppe.)

Mis kirjutamisse puutub, siis piirdub A. Künnap vaid luuletamisega, sest romaanide kirjutamiseks ei jätku lihtsalt aega.

Väga huvitava disainiga on tema kujundatud haikude kogu „Eesti Haiku“ (kus värsimõõduks on hoopis 4,6,4) ja „Kaardipakk Kaks“. Nendest kogumikest lugesid autorid (Künnap ja Sinijärv) ette nii mõnedki värsid.

Kui A. Künnap kirjutab vaid luuletusi, siis Andrei Hvostov ei ole ainsamatki trükisõnaks vormistanud.

Andrei Hvostovi suur soov on kirjutada mitte-eestlastest, kus peategelane on positiivse taustaga. Kirjanduslikult huvitab teda ajalooline kaubavahetus ja selle kajastamine J. Kross´i ja B. Russow´i loomingu kaudu. Nt „Mardileib“ ja „Liivimaa kroonika“.

A. Hvostov peab tähtsaks kirjutamise perioodil eraldumist muust maailmast. On väidetud, et parim aeg kirjutamiseks on öö. Sa võid ju olla kusagil üksikus kohas, kuid mingid hääled on ikka – mööda sõitev jalgrattur vms.

Kadri Kõusaar on meile tuntud filmi „Magnus“ režissöörina, kuid kirjutamisega hakkas ta tegelema juba lapsepõlves, tehes kaastöid ajalehtedele. Oma esimese romaani sai ta valmis, kui oli 19. aastane, lähtudes kirjutamisel MINA-tegelase vormist. Kuid inimene muutub aastatega. Jõudnud kolmekümnendatesse, on ta veendunud, et palju kergem on kirjutada TEMA-stiilis. Toonaseid tekste praegu lugedes on tal vastakad tunded, sest muutunud on eluhoiakud ja mõttemaailm.

Ühes aga oli kirjarahvas kindel – roomanikirjutamine ei ole 100 m jooks, pigem sarnaneb see maratonijooksule,  mis kulgeb ühtlases tempos ja katkestamatult.

Näpunäiteid kirjutamiseks saime veel mitmeid. Väga oluline on hästi läbimõeldud ja hetkega lugeja tähelepanu köitev esimene lause. Teemavalikul, millest kirjutada, tuleks lähtuda valdkonnast, mis pakub huvi ja milles tuntakse end kindlalt.

K. Kõusaar andis kavalat nõu, mida kirjandite kirjutamisel kasutada - lõimi oma kirjutisse tsitaate. Nt vali mingi teema, millest väga hästi oskab pajatada vanavanem, eriti kui see on ehedas murdekeeles.

Vestlust suunas asjakohaste ja publikust lähtuvate küsimustega Maire Liivamets. Olid ju kuulajateks nii koolinoored kui ka meie vanem generatsioon.

Tänu kirjandustuurile, mis toimus Eestis juba seitsmendat korda saime kohtuda värvikate kirjandusinimestega.

Tuuri korraldavad Eesti Kirjanike Liit, Eesti Rahvusraamatukogu ja Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing.

Tuuritamist kajastab ka ajaleht Sirp

Väike slaidiprogramm kohtumisest