Kui paljud meist võivad tõdeda, et on kohtunud või tunnevad mõnda hõimlast, kes on teisest rahvusest ja pärit mujalt maailmast?
Kes meie hõimlased on, selle meeldetuletamiseks oli raamatukogus ERMi poolt koostatud näitus „Soomeugrilased ja samojeedid“, mis andis lühiülevaate kõikidest meie hõimurahvastest.
Üheks neist on ka udmurdid ja 12. novembril oligi raamatukogus külas Irina Orekhova, kes on pärit Izevskist, Udmurtiast.
Üheks neist on ka udmurdid ja 12. novembril oligi raamatukogus külas Irina Orekhova, kes on pärit Izevskist, Udmurtiast.
Lisaks Irinale olid hõimupäevale palutud esinema ka meie rahvamuusikud Koidu Ahk ja Kersti Salujõe.
Irina rääkis meile oma rahvast, maast, rahvuslikust ärkamisest ja kohanemisest võõra rahva hulgas.
Kui tunned oma maa kultuuri, muistendeid ja pärimusi, siis kohates sarnaseid lugusid võõrsil, tekib kodutunne ja igatsus oma maa järele taandub.
Irina rääkis meile oma rahvast, maast, rahvuslikust ärkamisest ja kohanemisest võõra rahva hulgas.
Kui tunned oma maa kultuuri, muistendeid ja pärimusi, siis kohates sarnaseid lugusid võõrsil, tekib kodutunne ja igatsus oma maa järele taandub.
Irina sattus Eestisse tänu sellele, et meil on Viljandis suurepärane kool, kus on võimalik õppida rahvamuuusikat. (Tema kodumaal oli vaid üks võimalus - vene rahvamuusika õppimine.)
Algus oli raske, keelebarjäär ja kohanemine teises keskkonnas. Kuid paari kuu möödudes võisid tema kursusekaaslased vaid imestada - Irina valdas vabalt eesti keelt. Praegu elab Irina Tartus ja töötab AHAA-keskuses. Ta on ka tõlk ja giid nii Tartus, kui Tallinnas.
Mälestuseks kohtumisest on meil Irina kingitud rahvuslik nukuke, millel puudub nägu. Udmurtide uskumuse kohaselt nukul nägu ei ole - laps loob selle mängides oma mõttemaailmas ise, vastavalt mängutegevusele ja emotsioonile.
Irina esituses kuulsime paari udmurdikeelset rahvalaulu.
Rahvapillilugusid esitasid ka Kersti ja Koidu. Pillideks, millel nad mängisid olid labaga setu kannel ja TALHARPA ehk hiiu-rootsi kannel.
Algus oli raske, keelebarjäär ja kohanemine teises keskkonnas. Kuid paari kuu möödudes võisid tema kursusekaaslased vaid imestada - Irina valdas vabalt eesti keelt. Praegu elab Irina Tartus ja töötab AHAA-keskuses. Ta on ka tõlk ja giid nii Tartus, kui Tallinnas.
Mälestuseks kohtumisest on meil Irina kingitud rahvuslik nukuke, millel puudub nägu. Udmurtide uskumuse kohaselt nukul nägu ei ole - laps loob selle mängides oma mõttemaailmas ise, vastavalt mängutegevusele ja emotsioonile.
Irina esituses kuulsime paari udmurdikeelset rahvalaulu.
Rahvapillilugusid esitasid ka Kersti ja Koidu. Pillideks, millel nad mängisid olid labaga setu kannel ja TALHARPA ehk hiiu-rootsi kannel.
| |||